Hiigel-elupuu (Thuja plicata)

Hiigel-elupuu on lähedalt sugulane meil laialt levinud hariliku elupuuga (Thuja occidentalis). Aga erinevalt viimasest, mis ka kodumaal kasvab pigem madala puukesena, vastab hiigel-elupuu kasvuvorm tema nimele. Kuni 60 meetri kõrguseks sirguv igihaljas vägilane on noorelt koonusja kujuga, hiljem muutuvad alumised oksad rippuvateks, jättes puust lopsaka mulje. Ka tüve värvus sõltub puu vanusest. Nooremal puul on koor sile ja punakaspruun, vananedes muutub hallikaspruuniks ja krobeliseks.

Tema rohelised okkad on pealt läikivrohelised, alt kahvatud.

Hiigel-elupuu kodumaaks on Põhja-Ameerika mägised läänepiirkonnad, kus uhkemate puude vanus ületab 1000 aastat. Arvestades nende kasvu (suurim teadaolev puu on 59 meetri kõrgune ja kasvab Loode-Ameerikas), on tegu aeglasekasvulise liigiga. Meil tõenäoliselt nad nii kõrgeks ei sirgu, ent oma paarkümne meetriga võivad meid rõõmustada küll. Meie kliimas kipuvad krõbedad pakased kahjuks puudele häda tegema, kuid mõõdukad külmakraadid on talutavad. Hiigel-elupuu eelistab niisket ja viljakamat maad. Valguse osas tahab kasvada pigem poolvarjus, kui täispäikeses.

Hiigel-elupuu puit on Põhja-Ameerikas väga hinnatud. See on pehme, punakaspruun, meeldiva lõhnaga ja väga vastupidav mädanemisele. Tema puidust valmistatakse näiteks kergeid veesõidukeid (kajakke) ning muusikainstrumentidele kõlalaudu. Mitmel pool Euroopas ja Ameerikas valmistatakse hiigel-elupuu puidust mesitarusid.

Tasub veel mainida, et hiigel-elupuu kuulub allergeensete liikide hulka.

Seemnepaljundus, emapuu Tartumaalt